Читаем без скачивания Kui Anija mehed Tallinnas käisiwad - Eduard Vilde

Kuid seal hakkas isand Brandt midagi märkama, mis teda rohkem wihastas, kui kartma pani. Mamsel Bertha naeratas sellele talujörnikule wastu, kes teda oma ettetoppiwa ilmatarkusega juba nii kaua tüüdanud! Selle sõbrustamise otsad ei wõinud küll kaugele ulatada – selle eest wastutas Wittelbachide kodaniku-auu ja kodaniku-uhkus. Aga wõis siis Brandti isandale midagi mõrudam olla, kui see, et teine seal nahka soendas, kust teda äratõrjutud. Ja weel missugune teine! …

Oskar Brandti leidus tõi Mathias Lutzule tüütawaid õerumisi ja wehklemist. Wanasell ei kõnelenud temaga enam peaaegu ainust lahkemat sõna, torkis teda nööpnõeltega ja andis talle seljataguseid hoopisid. Kuna ja kus ta iganes wõis, püüdis ta teda meistri ees määrida. Õnneks ei olnud see wõitlus Mathiasele hädaohtlik, sest ta jõudis ja oskas iga hoopi tagasi anda ja meistri usaldus tema sisse oli kõikumata. Wastase waen ässitas teda ainult taga, et kiiremalt eesmärgi poole püüda, kui see wahest muidu oleks sündinud. Sest kättemaksmine on magus.

7.

Asi edeneb

„Ja keda me siis Teie auuwäärt majast kirja paneme? Bertha – see on muidugi esimene. Aga mis mamma ja papa teewad? Just sügisel, kui mets oma rohelisele kleidile punased-kollased lindid külge õmmelnud, on Joa taewalik ilus. Papa, higistamist pole sul ta karta: sinu kallist „minast” ei sula sügisesel jahedusel midagi ära.”

„Aga kuhu jääb minu öörahu – ma tänan!” wastas meister Wittelbach oma wanemale tütrele. „Ma tuunen neid wäljasõitusid, iseäranis Joale; teel lase oma luud-kondid kiwide peal pudiks põrutada, siis jookse mööda metsa ringi, ei asja ees, teist taga, ning wiimaks maga weel heinte wõi õlgede peal, et liikmed ära tarduwad. Ja wõi sa seejuures silma kinni saad! Teie noored padisete ja kilkade ju terwe öö… Ei, jätke mind rahule!”

„Ja mind ta,” otsustas mamma. „Oleks see mõni ligem koht, kust selsamal päewal tagasi saab… Aga Joale! Kolmkümmend wersta sõita ja siis weel ööseks wõerasse kohta jääda! Ei, selleks olen mina juba liig wana.”

Südame põhjas oliwad Emilie ja Bertha wististe üsna rõemsad, et wanemad kaasa ei tule; nad oleksiwad terwe aja nende ülewaatuse all pidanud seisma, ja see oli tülitaw. Aga nii moodi pärast nurusiwad nad nende kallal edasi ning püüdsiwad nende wastupaneku-põhjuseid nõrgendada. Kui midagi ei mõjunud, tegiwad nad niisama moodi pärast nukrad uäod. Papa kaasatulekut oleksiwad nad siiski soowinud; see oli mõnus ja lõbus seltsiline. Aga mamma oma igaweste kombe- ja wiisiõpetustega sai niisugustel lõbustustel, kus noor inimene hea meelega natuke wabamalt hinge tahab tõmmata, otse piinlikuks.

„Kahju, wäga kahju,” kordas emand Emilie Sternfeld, paks, lustilik naisuke, kes oma niisama paksu ja niisama elurõemsa mehega ettewõtte tippu oli astunud. „Siis ei ole Teie majast kedagi muud kirja panna, kui mu õeke ja – kes siis mõistlikumatest sellidest? Muidugi wist herra Brandt?”

Bertha kärsutas nina.

„Noh, mõistlik wõib ta olla, aga lõbus mitte – seda tead isegi. Ta wõiks parem kutsumata jääda.”

„Aga kes siis? Ma olen Teie sellid juba üsna ära unustanud.”

„No, kõige pealt Mathias Lutz,” hüüdis mamsel Bertha healega, millest nagu pahandus õe asjata küsimise üle wäga kuuldus. „See on ju iseenesest mõista!”

Emand Wittelbaeh oli täna hommiku, nagu tihti pealegi, teadmata põhjusel tusane. Nüüd anti talle aga asja, oma pakitsewat südant weidi wälja puistata. Ta wõis ühte jutlust edasi pidada, millega ta juba paar korda ennemine algust teinud. Mida teised silmad majas nägiwad, nägi tema silm ammugi. Selleks oli ta ema ja – emand Wittelbach peale kauba.

„Wõi „kõigepealt” – wõi „isenesest mõista”” algas ta, kuna ta käed plaksudes laua peale lõi. „Kas kuuled, Georg! `Kõige pealt Mathias Lutz! Iseenesest mõista, et Mathias Lutz!`Mathias Lutz siin, Mathias Lutz seal! Mathias Lutz täna, Mathias Lutz homme! Ilma Mathias Lutzita ei ole enam midagi ilmas – ilma temata ei wõi enam waljasõitugi ette wõtta! … Georg, see on sinu tütar, kes nõnda mõtleb, ja sinu õde, Emilie! Ja see kestab nüüd juba pikemat aega – see häbi, see – see nurjatus… Mathias Lutz peab preilile laternaga järele minema, kui see pimedani kuskile külaliseks jääb, ja preili jääb ikka pimedamini, sest siis on Mathias Lutzil asja, preilile järele minna… Juba laenatakse Mathias Lutzile raamatuid lugeda, juba küsitakse tema käest uute wäljaõmbluste kohta nõuu, juba aetakse temaga ukseläwel juttu, juba kutsutakse teda pühapäewa pärastlõunal kohwile… Läheneb aga Mathias Lutzi sündimisepäew, siis on preili ööd ja päewad kibedaste töös, siis õmmeldakse, heegeldatakse, tikitakse kas wõi näpud weriseks… Ütelge mulle nüüd, armsad inimesed, mis see kõik tähendab? Sa ei ole ju enam lapsuke, sa peaksid teadma, mis kõlbab, mis mitte ei kõlba. Sa peaksid ka wähegi meie maja ja perekonna hea nime peale waatama! Kõik inimesed majas hirwitawad juba – neil on ju silmad peas ja kõrwad kah”…

„Mamma, ma ei ole siiamaani midagi salaja teinud!” hüüdis mamsel Bertha, kelle kõrwalestad punetama löönud.

„Salaja! No see puudub weel!” Emand Wittelbach pani käed wõitlushimuliselt puusa. „Aga kes sedagi teab! Pole ju minu silmad igal pool! Ütle mulle aga, mis selle imeliku sõpruse taga on? Mis otstarbe on sellel – kuidas ma pean ütlema? – sellel rumalal lekutamisel, sel halpimisel? Mathias Lutz ei ole ju mitte mees, kellega sinusugusel tüdrukul sel wiisil kõlbaks läbi käia!”

„Mathias Lutz on meie kõige tublim sell,” kaitseb mamsel Bertha ennast, kuna tal puna nüüd ka kahwatanud põskedesse hakkas walguma. „Seda tõendab papa igapäew.”

„Soo! Ja sellepärast pead sina temaga sõbrustama!” naeris mamma kihwtiselt. „Ma näen, terwe asi on wäga kahtlane. Ma pean silmad paremine lahti hoidma, ja sina, Georg, teed seda ka! Seda nõuab meie maja auu, mida sinu tütar kipub unustama.”

Mamsel Bertha süda hakkas täis saama. Ta silmad wälkusiwad.

„Ma arwan, niisugust ülewaatust ja waritsemist pole minu wanadusel tüdrukul enam waja,” wastas ta nähwakalt. “Ma tean juba mõnda head aastat isegi, kuda meister Witttelbachi tütar ennast peab ülewal pidama, ja tean ka, mis ma meister Wittelbachi maja auule wõlgu olen… Sellega ei eksi ma oma ega oma maja auu wastu, kui ma wiisaka, auusa ja alandliku inimesega mõne lahke sõna räägin, inimesega, kes meie majas nii kaua on elanud, kes siin üles on kaswanud.”

„Aga meil on ju weel teisi sellisid, kes meie juures üles on kaswanud! Miks sa siis neid oma lahkusega ei õnnesta?”

Aga mamsel Bertha ei jäänud wastust wõlgu, kui ta ka kitsikuses oli.

„Teised pole minu lahkuse wäärilised,” ütles ta. „Ma wõin ainult inimestest lugu pidada, kellel midagi peas on. Sa näed ju, mamma, et papa isegi Mathias Lutzi seltsi ei põlga. Kui mitu korda ei ole nad koos Hartmuthi ja Koffski 1 juures käinud ja Kanuti gildes ühes lauas kaartisid mänginud. Miks siis papa mõne muu selliga Hartmuthi juurde wõi Kanuti gildesse ei lähe? Oskar Brandtigi ei auusta ta liig sagedaste oma seltsiga.”

Meister Wittelbach köhatas. Talle oli weidi piinlik, et tema isikut riiu sekka kisti. Äga nüüd ei olnud enam peasemist Juba pööratigi suurtükiots tema poole.

Конец ознакомительного фрагмента.

1

Endised joogimajad Tallinnas.