Greenville’is kiindus Josh tüdrukutesse lausa piinlikult sageli, aga rikkus alati kiirustamisega kõik ära. Ta käitus nagu suur ülevoolavalt armastav kutsikas. Aga mitte seekord. Seekord tahab Josh olla targem… Targem ja ettevaatlikum, ta tahab võtta ühe sammu korraga. Ta on küll üks tobe Lõuna-Carolina mats, aga mitte rumal. Ta on valmis oma vigadest õppima.
Loomu poolest eraklik Josh kasvas üles 1970-ndatel, kui Lõuna-Carolina klammerdus ikka veel Jim Crow seaduste2 vaimsuse külge ja tegi alles esimesi nõrku katseid koole integreerida ning kahekümnenda sajandiga liituda. Ta kolis pidevalt koos ema ja nelja õega ühest lagunevast eluhoonest teise ja kasutas oma sünnipärast kasvu palliväljakul. Ta mängis Mallard Creeki keskkooli Ameerika jalgpalli võistkonnas ja unistas stipendiumist. Aga tal jäi puudu sellest, mis mängijaid akadeemilises ja majanduslikus hierarhias edasi aitas: toorest agressiivsusest.
Josh Lee Hamilton oli alati olnud õrnahingeline… Ainsagi erandita. Ta lasi palju nõrgematel poistel end kiusata. Ta kuuletus kõigile täiskasvanutele, muudkui «just nii, härra». Temas polnud lihtsalt mitte mingisugust võitlusvaimu. Seetõttu katkes tema jalgpallurikarjäär lõpuks kaheksakümnendate keskel. Umbes samal ajal jäi tema ema Raylene haigeks. Arstide diagnoos oli «lupus erythematosus», mis polnud iseenesest surmav, aga Raylene’i jaoks tähendas see surmaotsust: tema elu valitsesid krooniline valu, nahapõletikud ja osaline halvatus. Josh otsustas hakata ema hooldajaks, samal ajal kui ta õed lahkusid halbadesse abieludesse ja perspektiivitutele töökohtadele teistes osariikides. Josh tegi süüa, koristas ja hoolitses oma ema eesti hästi. Paari aastaga õppis ta piisavalt hästi kokkama, et päris restoranis tööd saada.
Tal oli kulinaariale loomulikku annet, eriti liha küpsetamisele. Ta tõusis Lõuna-Carolina ja Georgia liharestoranide ametiredelil. 2000-ndateks oli temast saanud kogu Kagu-Ameerika ihaldatumaid peakokki, ta juhendas suuri kokkade meeskondi, toitlustas kõrgseltskonna üritusi ja jõudis Atlanta Kodu ja Elustiili veergudele. Kõigele vaatamata õnnestus tal juhtida oma kööki headusega, mis oli restoranimaailmas tõeline haruldus.
Nüüd, keset igapäevaseid õuduseid ühepoolse armastuse küüsis vaeveldes ihkab Josh Lillyle midagi erilist valmistada.
Praeguseni on nad elanud konservhernestest ja – lihast, kuivadest hommikuhelvestest ja piimapulbrist. See kraam ei sobi romantilise õhtusöögi ja armastusavaldusega kokku. Kogu piirkonna liha ja muud värsked saadused on juba nädalate eest mullatoiduks saanud. Aga Josh arvab, et lähedalasuvas metsas peab uitama mõni küülik või metssiga. Ta võiks valmistada raguu või mooritud liha metsikute sibulate, rosmariini ja Pinot Noiriga, mille Bob Stookey tühjast alkoholipoest leidnud oli. Liha kõrvale serveeriks Josh ürtidega maisiputru ja lisaks veel mõne erilise lihvi. Mõned telklinnaku naised valmistasid lindude sööginõust leitud rasvast küünlaid. See oleks kena. Küünlad, vein, magustoiduks võib-olla mõni küpsetatud pirn puuviljaaiast ja Josh olekski valmis. Aiad kubisesid ikka veel üle küpsenud viljadest. Sealiha kõrvale võiks pakkuda õunakastet. Jah. Absoluutselt. Siis oleks Josh valmis Lillyt õhtusöögile kutsuma ja rääkima talle oma tunnetest, sellest, kuidas ta tahaks temaga koos olla ja teda kaitsta ja saada tema meheks.
Конец ознакомительного фрагмента.
1
Hooverville – 1930-ndate majanduslanguse ajal USA-s tüüpiline töötute püstitatud agul.
2
USA lõunaosariikides valgete ja mustanahaliste eristamiseks mõeldud seadused, millest viimased kaotati 1965. aastal.
