Читаем без скачивания Abistav halastus. 3. osa - Ann Leckie

„Kui lohutav,” vastasin häält ja ilmet ühtlaselt tõsisena hoides, „on mõelda, et neil keerulistel aegadel muretseb jumal selle pärast, kes kus elama hakkab. Minul praegu selle teema arutamiseks aega ei ole.” Kummardasin nii täpselt väljapeetud aupaklikkusega nagu ülempreester enne ja kõndisin eemale, üle väljaku kuberneri ruumide poole.

„Kas pole huvitav,” ütles jaam mu kõrvas, „et jumalad on alles nüüd hakanud Allaia remondi vastu huvi tundma.”

„Väga huvitav,” vastasin vaikides. „Tänan, jaam.”

„Abistav!” Kuberner Giarodi näol ja hääles oli ilmselge umbusk. „Kus ta laev on?”

„Teisel pool Tondiväravat.” Väravat, mis viis tupiksüsteemi, kuhu Athoeki asukad olid kavatsenud enne annekteerimist laieneda, see aga oligi jäänud tegemata. Liikusid ähmased kuuldused, nagu süsteemis kummitaks. Kapten Hetnys ja Atagarise Mõõk olid näidanud värava vastu seletamatult suurt huvi. Varsti pärast seda, kui Kalri Halastus süsteemi saabus, oli väravast välja triivinud uskumatult vana varustuskirst. Olin nüüd veendunud, et ka Kalr Viie purunenud teeserviis oli samuti tulnud väravast, vastutasuks külmutatud inimolendite laadungi eest. Inimesed olid mõeldud Athoekile odavaks tööjõuks, kuid kapten Hetnys oli nad varastanud ja müünud kellelegi teisel pool Tondiväravat. „Mäletad, mõne päeva eest me rääkisime, et külmutatud deporteeritud on varastatud.” Viimaste päevade sündmusi arvestades polnud tõenäoline, et ta oleks selle unustanud. „Ning oli raske ette kujutada, mis otstarbel neid võidi varastada. Ma arvan, et laev on olnud teisel pool väravat juba pikka aega, ning ostnud kehasid, et neid abistavatena kasutada. Varem osteti neid Athoeki orjakaupmeestelt – seepärast ongi tal annekteerimiseelsest ajast pärit ychana keha, mis siia saadetuna silma ei paistnud.” Vähemalt mitte eriti. „Kui annekteerimine selle varustusliini sulges, hakkas laev ostma Radchi ohvitseridelt, kes olid piisavalt korrumpeerunud ja ahned, et deporteerituid müüa.” Viipasin mu istme taga seisvale Viiele, et ta kasti avaks.

„See on Fosyfi oma,” ütles kuberner Giarod. Ja taipas siis. „Kapten Hetnys müüs selle talle.”

„Kuni praeguseni ei tekkinud sul küsimust, kuskohast kapten Hetnys sellise asja sai.” Osutasin pühendusele kaane siseküljel. „Sa ei pannud ka kunagi tähele, et keegi on hoolikalt eemaldanud serviisi algse omaniku nime. Kui sa loeksid notaid,” just selles keeles oli pühendus kirjutatud, „või oleksid selliseid asju piisavalt palju näinud, siis sa oleksid seda kohe märganud.”

„Mida sa öelda tahad, admiral?”

„Et meil pole tegemist Radchi laevaga.” Või tegelikult see oli Radchi laev. Oli olemas Radch, koht, kus Anaander Mianaai rohkem kui kolm tuhat aastat tagasi sündis ja oli siis üks väga auahne isik ühesainsas kehas. Ja siis oli tohutu ruum, mille Anaander oli nende rohkem kui kolme tuhande aastaga endale allutanud – Radchi kosmos, kuid mis oli neil kahel ühist? Mitte kõik Radchi ja selle vahetu ümbruse elanikud polnud toetanud seda, mida Mianaai oli teinud. See oli põhjustanud lahinguid. Sõdasid. Laevad ja kaptenid said hukka. Paljud neist olid olnud notaid. Sealtsamast Radchilt. „Mitte Anaanderi omaga, tähendab. See on notaide oma.” Notaid olid muidugi Radchi elanikud. Radchi kosmoses – ja kaugemal – kalduti arvama, et Radchil oli elanud ainult üks rahvas, aga asi oli palju keerulisem, või vähemalt oli olnud, kui Anaander oli alustanud Radchilt väljapoole liikumist.

„Admiral.” Kuberner Giarod oli kohkunud. Umbusklik. „Need on jutud. Selles sõjas lüüa saanud laevad, mis hulguvad kosmoses tuhandeid aastaid…” Ta raputas pead. „Selliseid asju leidub melodramaatilistes meelelahutussaadetes. See ei ole päriselt.”

„Ma ei tea, kui kaua see seal on olnud,” ütlesin. „Kindlasti juba annekteerimisest saadik.” Ilmselt juba varemgi, kui see oli ostnud Athoeki orjakaupmeestelt abistavate jaoks kehasid. „Aga see on seal. Ja,” jätkasin, tundes kergendust, et vangistatud abistavat läbi vaadanud meedik polnud minuga kohtunud ega oma abistavate leidmiseks häälestatud implante minu poole pööranud, vaid oli teinud kubernerile ettekande mind reetmata, „ta on siin. Ma ei usu, et keegi Allaia asukatest tema kohta kuigi palju ütleks.” Allaed oli aastaid tagasi kahjustada saanud ning jaam ei olnud võimeline seal toimuvat täielikult jälgima. See oli ideaalne peidukoht ka näiteks abistava jaoks. Vähemalt seni, kui ta vältis kokkupuutumist kellegagi, kelle implandid olid häälestatud jaamale pidevalt andmeid edastama – erinevalt ülejäänud jaamast liikus selliseid inimesi Allaias aga harva –, võis ta märkamatult ringi liikuda ning keegi ei arvanud, et ta poleks pidanud seal viibima. „Ma oletan, et ta märkas millegi tavatu toimumist, kui side paleedega ära kadus ja liiklus katkes, ning ta saatis abistava välja selgitama, mis see on. Isegi abistava vangistamise korral oleks ta saladus jäänud tõenäoliselt avastamata. Tal on kaitsereaktsioon, mis tapab ta kohe, kui ülekuulamiseks drooge kasutatakse. Ning implandid on varjatud, otsima aga keegi neid tõenäoliselt ei hakka. Võimalik, et kaitsereaktsioon hävitab ka kõik asitõendid.”

„Seda kõike järeldasid sa kodanik Fosyfi teeserviisist?”

„Tegelikult jah. Ma oleksin oma kahtlustest varem üksikasjalikumalt rääkinud, aga tahtsin rohkem tõendeid. Nagu sa märkisid, on seda üsna raske uskuda.”

Kuberner Giarod oli hetke vait ja kortsutas kulmu. Lootsin, et ta mõtleb, milline on olnud tema roll kogu selles loos. „Mida me nüüd teeme?” küsis ta siis.

„Ma soovitaksin panna talle jälgimiskiip ja võtta toidule.”

„Aga ometigi, admiral, kui see on abistav… abistav ei saa olla kodanik. Laev ei saa.”

Ootasin sekundi murdosa, et näha, kas jaam ütleb kubernerile midagi, kuid tema ilme ei muutunud. „Ma olen kindel, turvateenistusele ei meeldi, et see kong oleks alaliselt hõivatud. Mida muud meil temaga teha oleks?” Rõhutasin žestiga irooniat. „Määra ta tööle,” jätkasin. „Muidugi mitte midagi tundlikku, ei midagi sellist, mis annaks talle ligipääsu jaama haavatavatele süsteemidele. Kindlusta talle elupaik Allaias.”

Kuberner Giarodi ilme muutus vaevumärgatavalt. Ilmselt oli ülempreester temaga sellest juba rääkinud. „Admiral, ma saan aru, et majutamine on haldur Celari rida, aga pean tunnistama, et mulle ei meeldi autasustamine ebaseadusliku tegevuse eest. Keegi poleks tohtinud Allaias elada.” Ma ei öelnud midagi, ainult vaatasin talle otsa. „See on hea, et sa oma naabrite vastu huvi tunned,” jätkas ta väikese pausi järel kahtlevalt, nagu poleks ise selles päris kindel. „Aga mina isiklikult eelistaksin näha, et need eluruumid eraldatakse seaduskuulekatele kodanikele.” Ma ei öelnud ikka midagi. „Ma arvan, et oleks tõhusam Allaia majutuse osas ümber mõelda, teha remont sellele vastavalt ja samal ajal kaaluda mõnede kodanike saatmist planeedile.”

Mis oleks ju kena, kui nad tahaksid minna alla planeedile, kuid ma kahtlustasin, et kõnealused kodanikud olidAllaia praegused asukad ja nende tahtmisega ei arvestata. Ning tõenäoliselt oli suurem osa neist veetnud kogu oma elu jaamas, nad ei hoolinud töökohtadest, mida neile planeedil oleks pakutud, või poleks nad sealsete töödega hakkama saanud. „Nagu sa ütlesid, kuberner, on see haldur Celari rida.” Jaama halduri Celari käsutada oli Athoeki jaama tegevus. Sellised asjad nagu eluruumide jaotus kuulusid tema pädevusse, ja kuigi ta formaalselt võttes allus kuberner Giarodile, jäid jaama elu taolised pisiasjad tavaliselt kuberneri tähelepanu alt välja. Ning haldur Celar oli nii populaarne küll, et kuberner Giarod oleks eelistanud need asjad sõbralikult, lava taga ära klaarida.

Kuberner Giarod vastas soravalt: „Kuid sa palusid tal muuta need ebaseaduslikud Allaia ruumijaotused seaduslikuks. Ma oletan, et ta oleks ruumide ümberjaotamise suhtes avatum, kui sina temaga räägiksid.” See oli huvitav. Ma jäin ootama jaama kommentaari, kuid jaam ei öelnud midagi. Mina ka mitte. „See teeb inimesed õnnetuks.”

Kaalusin jaamalt otsesõnu küsimist, kas kuberner mõtles seda tõsiselt. Ent jaama praegune vaikimine, kui ta mõne minuti eest oli peaaegu lobisema kippunud, oli minu jaoks kõnekas ning ma teadsin, et jaamale ei meeldiks, kui ma oleksin liiga pealetükkiv valdkondades, milles ta tundis end ebamugavalt või vastuoluliselt. Ning hea tahe, mida ta oli välja näidanud, oli uus ja õrn asi. „Kas Allaia asukad pole inimesed?”

„Sa tead, mida ma mõtlen, admiral.” Nördinult. „Praegu on rahutud ajad, nagu sa ise mulle hiljuti meelde tuletasid. Me ei saa praegu endale lubada sõda meie endi kodanikega.”

Naeratasin põgusalt ja mittemidagiütlevalt. „Tõepoolest ei saa.” Olin kindel, et kuberner Giarodi suhted kapten Hetnysega olid olnud mõneti vastuolulised. See ei tähendanud aga, et ta ei võinud nüüd olla mu vaenlane. Ent kui oli, siis näis, et veel ei taha ta mulle avalikult vastu hakata. Lõpuks olid ju minul relvastatud laev ja sõdurid. „Olgem siis kindlad, et see käib kõigi meie kodanike kohta, kas pole nii, kuberner?”

Конец ознакомительного фрагмента.